Miks pääsukesed, miks vabadus, miks Lonni?

Nagu näha, jõudsin lõpuks töölainelt blogilainele ja panustasin pisut oma väärtuslikust vabast ajast sellele, et muuta blogi päis omanäolisemaks.

Selgitan juba siis kõige tagamaid - nimi, pääsukesed, miks just blogi...

Esiteks on mul küll suhteliselt eriline eesnimi, aga aastatepikkusest kogemusest tean, et isegi vanainimestele jääb see paremini meelde kui noortele ja keskealistele.

Küll ma olen Hanne-Loore, Hannaloora, Hanna-Lora, Aneloore, Annaloore - nimekiri võib jätkuda.

Siis ühel heal päeval Pärnus tööpostile minnes olin ühes ruumis koos teise kolleegiga, kui ühtäkki kuulsin kedagi pöördumas Eva poole. Vaatasin siis mina juhmi näoga üle õla, et kas meil tõesti töötab mõni Eva, kui sain aru, et pöördumine oli minu poole. Kuna Evast ma väga ei hoolind, arvas siis kolleeg, et ma võiks ju Lonni ka olla. No nii ma siis Lonniks ristitud saingi, varsti juba mitme mitme sõbra poolt. Ja Lonni  sobiks ju sellise väikse kiisu või notsu hüüdnimi olla - nüüd võite ise valida, kumma moodi olen, mitte et ma vastust juba ei teaks :D

Siis on pääsukesed - ühed mu lemmiklinnud, sest no pange google otsingusse pääsuke/swallow ja mõstate. Juba aastaid aastaid tagasi tundsin meeletut vajadust lasta omale kaks pääsukeste käele tätoveerida. Üks natuke pisem kui teine, üksteisega kõrvuti lendamas. Nüüdseks mõned aastad tagasi arvasin, et pääsukesed võiksid ju hambus midagi hoida ja lasin keti otsa oma nime tätoveerida. Tulevikus ilmselt võiks sinna tulla mu lapse nimi, kui üldse..

Pääsud ise on värvitud hajutatult veel heleroosaga, aga läbi kaamerasilma seda nüüd küll näha ei õnnestu.

Ja kolmandaks ehk kõige tähtsamgi - vabadus. On ju ka pääsuke vabaduse võrdkuju. See tunne on mul sisuliselt kogu elu olnud. Mind on küll kasvatatud teatud reeglite ja käitumismaneeride järgi, kuid siiski sain end lapsepõlves tunda vabalt - oli siis selleks üksi kodus olek või vaba voli minna sõbranna juurde ööseks. Vabana tunnen end ka koos härraga, kuigi noh, suhtes olles ju tegelt ei tohiks vabadust olla, aga no mul on. Ei tunne end küll ahistatuna ega kellegi poolt terroriseerituna. Ikka ja jälle, kui sõbrannade tuju peale tuleb, on mul vabadus valida, kas minna või mitte. Vabadus oli mul valida nooruspõlves endale meelepärane hobi, siis ülikool ja viimaks, see kõige olulisem - elukoht. Mitte keegi ega mitte miski ei survestanud ega suunanud mind, kui otsustasin, et ma tahan olla Pärnus  - see oli minu vaba valik. Kõikidest Eesti kohtadest, maailma suurlinnadest, valisin mina omale elukohaks Pärnu. Nüüdseks juba 2 aastat olen siin olnud ja no uskuge või mitte, see on täielik vabadus. 

Niimoodi on sündinud minu hüüd-  ja bloginimi, minu üks mitmetest tattoodest ning üks olulistest väärtustest mu elus.