Lennujaam!

Siin ma nüüd olen, istun nagu üksik vanatüdruk. Ei  kedagi, kellega rääkida, ainult lennujaama töötajad, kellelt viisakusest küsida, kuidas läheb.

Täna oli tegus päev. Läksime Ailiega hommikul nende office'sse, kus jätsin hüvasti Eve-Kai ja Russelliga, kes mulle veel igast suveniire kaasa andsid, seejärel läksime downtowni šoppama. Veel šoppama :D Lõin taas 100 eurot sirgeks, aga asju sain ikka kuhjaga. Armastan siinseid poode, need on mõnusad.
Pärast istusime tagaaias ja jõime kokteile, rääkisime juttu ja siis ma läksingi minema.

Kartsin meeletult, et mu kohver on tänu minu tuhande sõbra suveniiride pärast tohutus ülekaalus ja ma pean check-inis ütlema, et kahjuks mul on arvel ainult 8 eurot ja ma ei saa juurde maksta. Siis ma oleks pidanud kõik õlled ja muud asjad ära viskama, millest oleks olnud lihtsalt nii meeletult kahju. Õnneks läks kõik õnneks.
Esimest korda elus ei hakanud ma turvakontrollis esimest korda piiksuma, tavaliselt pean end suht paljaks koorima, sest lihtsalt piiksun. arvasin enne, et ehk on see raudpolt mu jalas, kuid siiski vist mitte.
Igatahes läks kõik ilusti. Sõin viimase raha eest Subway's võikut ja ostsin poest veel snäkki ja juua.

Õues hakkab vaikselt hämaraks minema, lennukid muudkui tõused ja maanduvad. Minu lennuni veel tund aega. Kohalik aeg on hetkel 21.20. Ma üldse ei oota seda lendu, sest see on esmalt 8h ja 30 min ja selleks ajaks olen alles Varssavis. Seal pean ootama 3 tundi oma lendu Helsingisse, JAH HELSINGISSE, parim muudatus mu tagasilennus - lennata üle Eesti ja siis Helsingist tagasi Tallinnasse. Ma loodan, et ma lennukis kahe poolaka keskel ei pea istuma, sest noo muidu :D Aga mis teha. Kokku u 17h piina (jah, ma vihkan lennukiga sõita, mitte, et ma seda kardaks,aga see on nii meeletult igav ja mõttetu tegevus)  ja üksindust ja siis kodu, pere ja mu tähtsad inimesed.




Viimased tervotused Kanadast, Torontost!